Sõnum: Me teenime Jumalat, kui meile meeldib pidada hingamispäeva.
Meelespeetav salm: Kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks… siis sa tunned rõõmu Issandast. (Jesaja 58:13-14)
Tere, poisid ja tüdrukud! Kas sina tead, milline kõrb välja näeb? See on päeval kuum ja öösel külm. Seal on palju liiva ja seal ei kasva peaaegu midagi. Kuskohast kõrbes süüa leida? Iisraellased seiklesid kõrbes – ja neil oli toit peaaegu otsas! Mis sa arvad, mida nad tegid?
Jumal hoolitses iisraellaste eest hästi. Ta saatis pilve neid palava päeva päikese eest varjama ja tulesamba, et nende laagrit öösel valgustada. TA oli nad vabastanud Egiptusest ja hävitanud nende vaenlased Punases meres.
Kuid iisraellased hakkasid muretsema. Kuus nädalat oli möödas sellest ajast, kui Jumal oli nad Egiptusest välja juhtinud. Ja kaasavõetud toit hakkas lõppema. “Egiptuses oli meil toitu, mida süüa,” virisesid nad. “Kuid siin, kõrbes, sureme nälga.” Nad kaebasid Moosesele oma olukorda.
Loomulikult ei olnud Jumalal plaanis lasta neil surnuks nälgida. “Vaata, ma lasen taevast sadada teile leiba,” ütles Jumal Moosesele. “See on olemas igal hommikul. Rahvas mingu ja kogugu seda igal päeval, kann iga inimese kohta. Kuid nad ei tohi seda hoida järgmiseks päevaks. Ja ma kontrollin, kuidas nad minu juhiseid järgivad.”
Ja nii oligi – järgmisel hommikul oli maa kaetud valgete helvestega. Rahvas oli üllatunud: “Mis see on?” küsisid nad ikka ja jälle. See paistis välja nagu külmunud härmatis, mis kattis kogu maad. Mooses ütles neile: “See ongi leib, mida Jumal on teile lubanud. Koguge ja sööge seda täna. Kuid ärge proovige seda homseks hoida. See ei ole hea.”
Inimesed andsid sellele nimeks “manna.” (See tähendab nende keeles”Mis see on?” Ja nad kogusid seda ja maitsesid seda. See maitses magusana, nagu mesi. Ja kõigile jätkus. Kuid kui päike palavamalt paistma hakkas, sulas manna, mis oli maa peale jäänud.
Inimestel oli kõik see, mida nad vajasid, sõltumata sellest, kui palju nad kogusid.
“Ärge hoidke seda järgmise hommikuni,” oli Jumal öelnud. Kuid mõned ei pööranud sellele tähelepanu.
Järgmiseks hommikuks oli alles jäetud manna usse täis ja haises halvasti.
Kuuendal päeval olid juhised aga erinevad. “Täna koguge kaks korda rohkem,” ütles Mooses. “Homme on Jumala hingamispäev, puhkepäev. Homme ei ole maa peal mannat, seega koguge täna nii palju, et seda keeta või küpsetada, kuid jätke midagi ka homseks.”
See topelportsjon, mida nad koguma pidid, ei pidanud ussitama minema! Kuid kuidas sa seda tead? Mõned inimesed ei kogunud reedel kaks korda rohkem. Selle asemel läksid nad hingamispäeva hommikul välja ja lootsid koguda manant. Nad pidid valusal (ja näljasel) moel õppima! muidugi ei olnud hingamispäeva hommikul maas mingit mannat. Ja järgmistel hingamispäevadel ka mitte. “Kui kaua nad küll keelduvad minu juhiseid täitmast?” ohkas Jumal Moosesele.
Manna lugu räägib kahest asjast. Esiteks, nii nagu iisraellased, austame me Jumalat, kui talle kuuletume. Tema juhiste järgimine on tema teenimine.
See õpetab meile ka, et Jumal teab kõige paremini. Tema paanid meie tarbeks on meie enda heaolu pärast. Tema juhiste järgimine teeb meid tõeliselt õnnelikuks.
Iisraelastel võttis natukene aega, enne kui nad õppisid, et peavad järgima Jumala juhiseid manna osas. Kuid viimaks said nad hakkama. Ja see oli hea asi, sest Jumal toitis neid sellega 40 aastat, mil nad kõrves olid.
Nad õppisid ka seda, kui tähtis on hingamispäev Jumalale. Ta tahtis, et nemad (ja meie ka) teeksime sellest erilise päeva, teistest erineva. Kui nad muutsid hingamispäeva eriliseks, kui nad ei töötanud, et mannat koguda, siis näitasid nad Jumalae austust ja kuulekust. Ja sellega nad teenisid teda.