Piiblimaade arheoloogia ehk muinasteadus on ainevaldkond, mis üha suuremal määral huvitab mitte ainult teadlasi ja õpetlasi, vaid ka Piiblit lugevat rahvast üldse. Huvi põhjust ei ole raske leida. Loendamatuis trükkides levitatud, vaidlusi ja poleemikat äratanud Piibel sisaldab lisaks vaimulikele väärtustele ka ajaloolisi jutustusi, mille usaldatavust varem muude allikate puudumise tõttu ei võidud kinnitada ega kummutada. Piiblisse eitavalt suhtuvatel inimestel on olnud kerge esitada oma kahtlusi selle ajaloolises usaldatavuses ja usulisi tõekspidamisi omavad inimesed omakorda on igatsenud tõendeid Piibli jutustuste ajaloolise tõepärasuse kohta.
Kreeka ja Rooma ajaloolastel ei olnud kuigi palju öelda Kristusele eelneva viieteistkümne aastasaja kohta. Teated vana testamendi aegsetest sündmustest põhinesid ainult Piiblil. Selles suhtes on olukord muutunud. Arheoloogid on toonud väljakaevamistel päevavalgele palju leide, mis annavad üsna selge pildi ka Piibli ajaloolisest taustast. Järelikult on kerge mõista Piiblit uurivate inimeste hulgas ärganud huvi, kuna on avastatud linnu, külasid, maju, templeid, majapidamisriistu, savitahvleid, gravüüre jpm. just neis paikades, kus Piiblis kirjeldatud sündmused on aset leidnud. On leitud kirjutisi piibellike paikade ja isikute nimedega, on kaevatud välja kultuuri- ja asustusjäänuseid, mis täielikult ühtivad Piibli jutustustega.
Kaasaegse arheoloogia sünniaastaks võib pidada 1798. aastat, millal avastati Niiluse oru rikkad muinasleiud. See toimus ühenduses Napoleoni sõjaretkega Egiptusesse. Assüüria ja Babüloonia aarded tulid päevavalgele alles XIX sajandi keskpaiku Paul Emilie Bottani, Henry Layardini, Henry Rawlinsoni jt. töö tulemusena. Niinimetatud Rosetta kivi leidmine lahendas Egiptuse hieroglüüfkirja mõistatuse ja Chisterni kirjutistest leiti võti assüüria-babüloonia kiilkirja mõistmiseks. Seejärel leiti hulgaliselt Vana Testamendiga seoses olevat materjali. Moabiitide kivi leidmine 1868. aastal põhjustas tõelise sensatsiooni, kuna sellel oleva jooniskirja sisu puudutab lähedalt Vana Testamendi ajalugu, ja nii kasvas huvi piiblimaades tehtavate väljakaevamiste vastu endisest suuremaks.
Paljud tähelepanuväärivamaist Piibli ja eriti Vana Testamendiga liituvatest leidudest on tehtud küll alles kahekümnendal sajandil:
- Hammurabi Seaduste Kogu (1901-1902);
- Elephantine papüürused (1903 (Elephantinee on saar Niiluse jõel).
- Bogazköy hetiitide säilmed (1906);
- Tutanhamoni haud (1922);
- Byblose Ahirami Sarkofaag (1923);
- Ras Samara kirjutised (19290-1937);
- Mari kirjad ja Laakise tahvlid (1935 – 1938) ning
- Surnumere käsikirjad (1947).
Need leiud on väga väärtuslikud, kuna nad on lähedaselt seotud Vana Testamendi kirjade ja ajalooga.
Me ei püüa siin kursusel anda neist asjust ammendavat ja põhjalikku informatsiooni, vaid esitada erineaid momente arheoloogia poolt tehtud leidudest ja püüda niiviisi teaduslike tõsiasjade põhjal näidata, et Piibli jutustused ei ole “legendide kogumik”, vaid ajalooliste sündmuste kirjeldused.
Tänapäevane arheoloogiline uurimisrühm ei ole võrreldav varasemate aareteotsijatega
Tänapäeva arheoloogia ei ole sama mis aarete otsimine. Arheoloogi eesmärk on ennekõike järk-järgult uuesti üles ehitada ajaloolist sündmustikku. See puudutab usku, kirjandust ja rahva kombeid üldiselt, aga ka ajalookäiku, mida vaadeldakse kronoloogilises järjekorras. Seda eesmärki silmas pidades püüab arheoloog uurida põhjalikult nii leiupaika kui ka leide.
Arheoloogia on tänapäeval teadus, mille kasutuses on suurepärased nüüdisaegsed üha täienevad tehnilised vahendid. Alates näiteks aerofotograafiast kuni ülitäpsete optiliste mõõteriistadeni. Hoolimata nendest keerukatest abivahenditest, on tavaline labidas ja “kogenud silm” ikkagi kõige tähtsamad tööriistad. Uurijal tuleb sageli töötada põlvili ja kätega maad kaevata.
Kui on kõneks Piibli arheoloogia, siis on loomulik, et tähelepanu keskendub Palestiinale ja selle ümbruses olevaile paikadele. ( Nimi “Palestiina” tuleneb heebreakeelsest sõnast “Pelešet = Filistea”. See rahvas on asunud Vahemere ranniku tasandikul Gasa, Astodi ja Askeloni linnade ümbruses u. 1200 e.m.a.). See ongi paljude Piiblis kirjeldatud ajalooliste sündmuste toimumispaik. Arheoloogide tähelepanu paeluvad eriti arvukad nn. varemetekünkad. Need on maastikus silma paistnud kõrgendikud, milledes on mitmeid kultuurikihte eri ajajärkudest. Selle põhjuseks on, et sõja või maavärina tagajärjel rusudeks muutunud linna taastati eelmise asunduse rusudele, vanu rususid ei veetud ära. Nii moodustusid eri aegadel üha uued kihid ja uuem linn asus üha kõrgemal. Sel viisil tekkiski ümbritsevale tasandikule üsna suuri kõrgendikke – künkaid.
Araabia keeles kutsutakse sellist küngast “telliks”. Kui sellel tellil tehakse kaevetöid, siis avanevad kihid selgelt üksteise järel ja iga kiht (või lade) sisaldab muinasjäätmeid, mille põhjal võidakse selle paiga ajaloolisi perioode dateerida. Leide peab sageli hiljemgi uurima ja uute leidude valgel saab täpsema tõlgenduse.
Arheoloogi “kell”
Erinevad savinõud on alati olnud muinasrahvaste kõige tavalisemad majapidamistarbed. Neid kasutati söögi, joogi ja isegi rõivaste hoidmiseks. Neid kasutati ka keedukateldena, söögi- ja jooginõudena. Need savinõud purunesid kergesti, aga kuna neid oli võrdlemisi kerge valmistada, saadi purunenud nõude asemel peagi uued. Sellise katkise nõu killud aga visti minema. Kuid põletatud savinõu killud säilivad muutumatutena tuhandeid aastaid.
Aegade jooksul on kokkupandud tükkidest taastatud nii nõude kuju kui ka kaunistused. Ka savisegu koostis muutus eri ajajärkudel. Muutused ühe sugupõlve jooksul olid võrdlemisi väikesed, aga juba saja aasta möödudes selgesti märgatavad. Need savinõud, mis kuuluvad sellesse ajajärku, millal roomlased valitsesid Palestiinas (umbes 50 a. e.m.a. – 450 m.a.j.), erinevad märgatavalt muhameedlaste ajajärgul valmistatud nõudest (VII sajandist ja mitmeid sajandeid hiljem).
On koostatud mitmeid raamatuid ja tehtud teadustöid muinasaegade savinõudest ja esemeist. Nendest leiab tänapäeva arheoloogia usaldusväärse abivahendi leitud esemete dateerimiseks ja nende abil selgub ka linnade ja külade ajaloolise eksisteerimise probleem. Neid savinõusid võib järelikult nimetada arheoloogi “kellaks”, kuna nad moodustavad tähtsa tõendmaterjali aja määramisel. Ilma nendeta ei saa uurija muud kui ainult tõdeda, et ülemine müür on pärit hilisemast ajajärgust kui alumine, mille varemetele ta on rajatud. Oleks võimatu määrata, kui pikk on ajavahemik – kas 10000 või ainult 1000 aastat – on nende kahe müüri rajamise vahel. Kuid kildude abil on suhteliselt kerge tõestada kahe müüri püstitamise vahelist aega. Arheoloog uurib muuhulgas ka seda, kuidas kaevamispiirkonna erinevad kihid ajalooliselt ühte sulavad. Nõnda jõuab ta selgusele kultuurivormide muutuses. Töö nõuab äärmist kannatlikkust ja tähelepanuvõimet. Peaaegu igast labidatäiest tehakse täpne protokoll. Järelikult võime siis usaldavalt läheneda oma kursuse teemadele “Piiblimaade arheoloogiast ja ajaloost”, teades, et meie kasutuses on rahvusvaheliselt hinnatud teadlaste uuringud.
“Kõige väärtuslikum” arheoloogiline leid
Oli aasta 1922.
Arheoloog Howard Carter oma abilistega lõi kirka maasse Ramses VI haua kõrval (Ramses VI kuulus Egiptuse XX dünastiasse ja valitses XII sajandi algul e.m.a.). Peagi leiti Tutanhamoni haua sissekäik. Oma nooruse ja lühikese valitsemisaja tõttu ei võinud Tutanhamon olla eriti silmapaistev vaarao. Seetõttu ei saa tema hauakambergi eeldatavalt olla kõige hiilgavam. Et aga hauarüüstajad mingil põhjusel olid selle haua rahule jätnud, siis on see meile kõigist Egiptuse kuningate haudadest kõige väärtuslikum.
Carter oli inglise lordi Carnarvoni ülesandel alustanud väljakaevamisi nn. Kuningate orus, mis on kõrbeorg muinasaegsest Teebast lääne pool. Carnarvon oli huvitatud kõigest põnevast ja nägi arheoloogias sobivat võimalust kasutada oma raha.
Carter oli juba peaaegu lõpetamas oma tööd, kui ta 1922 aasta 3. novembril leidis kivist trepiastme. Õhtupoolikuks oli juba jõutud nii palju maapinnast labidaga puhastada, et leitud sissekäik hauda oli selgesti tõdetav.
Trepil oli 16 astet. Kui trepp oli puhastatud, laskus Carter alla ja seisis esimese pitseeritud ukse ees. Seda oli kerge lahti murda ning avanes kruusaga täidetud käik. Paljude päevade usina töö tulemusena leiti uus uks peaaegu 10 meetri kaugusel sissekäigust. Sellel uksel oli Tutanhamoni pitsat. “Otsustav hetk on saabunud,” kirjutas Carter. “Värisevate kätega tegime augu ukse vasakusse ülanurka.”
Nüüd võttis Carter raudkangi ja lükkas selle august sisse. See liikus vabalt ukse taga olevas tühjas ruumis. Ta laiendas ava ja süütas tuletiku. Algul ta ei olnud võimeline midagi eraldama, aga lõpuks, silmade harjudes pimedusega, võis ta eristada äärejooni, varje ja värve. Tema suust ei tulnud vaimustushüüet, vaid ta jäi tummaks. Lord Carnarvon, kes seisis tema kõrval, muutus kannatamatuks ja küsis: “Näed sa midagi?” Howard Carter pöördus aeglaselt ja ütles võlutuna: “Jah, imelisi asju.”
1922. aasta 17. detsembril uks avati ja võimsa lambi valgus võimaldas leiuga lähemalt tutvuda. Leiti kanderaame ja kullast troon, musti skulptuure, alabastervaase ja kummalisi kirste. Veidrad loomade skulptuurid heitsid seintele oma varje. Eemal seisis valvemeeskond, näod vastamisi, “rõivastatud kuldsesse sabakuube, kuldsetesse sandaalidesse ja relvastatud nuia ning sauaga, otsmikul läikimas püha madu.”
Kogu selle toreduse keskel oli ka jälgi argipäeva elust. Ukse kõrval seisis pooleldi ehitusmördiga täidetud anumaid ning nõest tahmunud lamp, värvitud pinnases võis eristada sõrmejälgi. Lävel oli lillepärgi, mis olid asetatud siia viimaseks tervituseks.
Ringi vaadates ei näinud Carter nende arvukate aarete keskel kirstu ega muumiat. Põhjalikum uurimine viitas sellele, et see esimene ruum, kus momendil viibiti, oli ainult teise ruumi eeskamber. See oletus osutuski tõeks, sest vasakus tiivas, otse ees, märgati põrandas auku. See ava oli sissepääs kõrvalruumi. Kui nad valgustasid läbi väikse ava seda kõrvalkambrit nähti, et see on täis tarbeesemeid ja igasuguseid aardeid. Hämmastuses konstateeriti, et sealgi pole olnud sarkofaagi. Järelikult pidi kusagil veel olema pitseeritud uks. Lõpuks see leitigi eesruumi paremas seinas ja see juhatas kambrisse, kus oli sarkofaag ja kuninga muumia. Selles ruumis nähtu ületas kõik ootused. See, mida peeti sissekäigu ees olevaks müüriks, oli tegelikult hiiglasliku kõige välimise kirstu esikülg. See kirst oli vist küll kõige hinnalisem asi, mida inimene iial on näinud: 5,20×3,35×2,75 meetrit. Valmistatud üleni kullast ja täitis see peaaegu kogu kambri, nii et selle ja seinte vahele jäi vaid kitsuke vahe liikumiseks. Minnes seda kitsast käiku mööda kambri teise otsa, avanes silmadele veel üks väiksem ruum, sissekäigust paremal. See oli vaarao aarete kamber. Vaadates sellesse ruumi ja nähes selle sisu ütles Carter: “Piisab ühest pilgust taipamaks, et just siin on haua kõige hinnalisemad aarded.”
Selleks, et pääseda muumiani, pidid uurijad algul maha lõhkuma eesruumi ja hauakambrivahelise tellisseina. Sellele järgnes suur kullatud sarkofaagi või ehk õigemini hauakabeli avamine. Selliseid kullatud kirste oli kokku neli. Nendes peitus kollasest kvartsist väljaraiutud sarkofaag, mille mõõtmed olid: 2,75×1,50×1,50 meetrit. Selle kaas oli graniidist. Sarkofaagis oli jälle üksteise sees kolm muumia kujulist kullatud kirstu. Kõige seesmine oli üleni kaetud 2-3 millimeetri paksuse kullaga. Ainult kulla väärtust on raske tajuda. Seda oli üle tuhande kilogrammi. Paljude lõuendikihtide vahelt leiti lõpuks vaarao kuldne, kogu keha varjav surimask. Kuld hiilgas nii, nagu oleks see äsja toodud kullassepa töölaualt. Pea ja kael olid modelleeritud plastilise kunstilisusega, keha oli töödeldud lamedas reljeefis. Vaarao ristatud käed hoidsid kuninglikke tunnusmärke. Valitsuskeppi ja sinise fajansiga inkrusteeritud lehvikut. Nägu oli puhtast kullast, silmad aragoniidist ja obidiaanist, kulmud ja silmalaud taevasinisest klaasist.
Ainuüksi hauakambri eesruum sisaldas 600 – 700 eset, mis piinliku täpsusega võeti hoolikalt hoiule. P. E. Newbury uuris eeskambris olnud lillepärga ja võis hoolika analüüsi põhjal kindlaks teha, milliseid lilleliike kasutati ligi 3300 aastat tagasi. Puuviljade ja lillede analüüs selgitas ka aastaaja, millal Tuthanhamon maeti, see oli märtsis – aprillis. Põhjalik uurimine võttis palju aega. Töö ja üksikasjalik protokollimine kui ka analüüsimine nõudis mitu talve, sest suvises kuumuses ei suudetud tööd teha. Carteri arvates ei võinud töödega kiirustada, sest see nõudis kõige hoolikamat lähenemist.
Kes oli siis Tutanhamon?
Kes oli siis Tutanhamon, keda asetati sellisesse hauakambrisse? Kas ta oli tähtis valitseja, kellel oli selja taga pikk valitsemisaeg? Tutanhamon oli tähtsusetu valitseja, kes oli surnud 18-aastaselt. Kindel on, et ta oli “ketservaarao” Ehnatoni väimees. Ta kasvas üles Aton-jumala kummardajana oma äia usulise uuenduse ajajärgul, kuid hiljem pöördus tagasi Amoni kummardajaks, millele viitab ka tema nimemuutus. Tema nimi muudeti nimelt Tutanhatonist Tutanhamoniks. Ta valitses umbes a. 1350 e.m.a.
Kui tema juba osaliselt avatud hauda uuriti, tehti üllatav avastus. Tema kroonisarnase padja alt leiti amulett. Tavaliselt olid sellised talismanid hematiidist, aga see oli rauast. Seega oli tehtud üks esimestest Egiptuse raualeidudest ja on tõsiasi, et see kulda täis haud sisaldab tähtsaima kultuuriajaloolise tõendina väikest rauatükki.
Paljude lõuendite alt leiti veel palju erinevaid aardeid, mis liigitati 101 rühma. Sõrmed ja varbad olid kuldtuppedes. See 18-aastane Egiptuse vaarao Tutanhamon oli sõna otseses mõttes kaetud kulla ja kalliskividega.
Tutanhamoni haualeid oli erakorraline seetõttu, et haud oli praktiliselt puutumata. Hauarüüstajatel ei olnud õnnestunud murda neid müüre ega mäeseinu, mis kaitsesid noorukese valitseja puhkepaika. Kõige seesmine neist kuldkirstudest, milles Tutanhamon puhkas, on Kairo muuseumis ja see kirst kaalub üle tonni. Tonn puhast kulda! Ja ometi oli ta vaaraodest üks tähtsusetumaid. Mis võis küll olla selliste silmapaistvate vaaraode haudades, nagu Ramses II või Seti I? Arheoloog Derryl on ilmselt õigus, kui ta ütles: “Kindlasti oli nende hauakambri igas ruumis niipalju rikkusi kui terves Tutanhamoni hauas kokku.” Millised fantastilised aarded on aastatuhandete vältel sattunud hauarüüstajate valdusesse!
Seos piibliajalooga
Tutanhamon elas umbes aastatel 1342-1325 e.m.a. Piibli Mooses elas umbes samal ajal või kuni sada aastat varem. Mooses oli israeliit, keda lapsena päästis surmast Egiptuse printsess, tõenäoliselt Thutmosis I tütar Hatsepsut. Piiblijutustuse allikate põhjal võib arvata, et Iisraeli rahva väljaminek Egiptusest toimus XV sajandi keskpaiku e.m.a. Sel juhul pidanuks Mooses kasvama ja sirguma meheks Thutmosis I valitsusajal (1506 – 1493 e. m. a.).
Tutanhamoni haualeiuga ühenduses esile tulnud aarded annavad meile ettekujutuse sellest elukeskkonnast, kus Mooses kasvas. Egiptuse õukonnas kasvatati teda “kõiges egiptuse tarkuses” (Apt. 7,22.) ja printsess Hatsepsuti lapsendatud pojana oli ta tõenäoliselt Egiptuse troonipärija.
Aga Mooses hülgas kõik Egiptuse rikkused ja au. Piibel ütleb: “usu läbi keeldus Mooses suureks saades kandmast vaarao tütre poja nime.” (Heb. 11,24). Oma elu esimesed 40 aastat veetis Mooses Egiptuse õukonnas, kuid 40-aastase maapaguluse ajal otsustas ta täielikult astuda rõhutud Iisraeli rahva poolele. Egiptuses asuvad juudid olid langenud orjusesse. Oma südamega kuulus Mooses nende hulka. Tal oli valida, kas jääda vaarao tütre pojaks ja sellega ühtlasi omandada kogu Egiptuse au ja rikkused, või siis hakata Iisraeli rahva juhiks ja viia välja orjusest tõotatud maale – Kaanani. Ta valis teise võimaluse, kuna ta, Piibli sõnade kohaselt, uskudes Jumalat, oli kuulnud Tema häält ja võtnud vastu kutse juhatada Iisraeli rahvas orjusest vabadusse.
Tutanhamoni haualeid ja Piibel
Sügava mulje jätab Kairo muuseumis Tutanhamoni hauast leitud esemetega tutvumine. Eksponeeritud on ühtekokku 1700 eset ja palju muid on muuseumi arhiivis. Kaks pikka saali ja kolmas väiksem ruum on sõna otseses mõttes neid esemeid täis. Kui huvitav ka ei ole vaadelda kulla ja kalliskivide muinasjutulist rikkust, on arheoloogi seisukohalt kõige huvipakkuvamad siiski mõned raudesemed.
Seal on näiteks kullast käepidemega mäekristalli kaunistatud pistoda, mille tera on rauast. On ka eelpool mainitud müstilist silma kujutav raudamulett ning palju muud.
Need esemed tõendavad, et rauda kasutati juba Tutanhamoni ajal, järelikult XIV sajandil e.m.a. Noil aegadel vallutasid israeliidid Kaananimaa ja Piibli järgi olid kaananlastel “rautatud sõjavankrid”.
Hugo Winkler kaevas 1910. a. Bogazköys ja tegi järgmise avalduse: hetiidid oskasid vahet teha raua ja rauamaagi vahel. Nende sõjaline ülivõimsus XIV sajandil e.m.a. põhines just sellel oskusel. Hetiidid rajasid vasallriike Kaananis, mille tõttu sai raud sealgi tuntuks. Seegi Piibli viide raua kohta XIV sajandil e.m.a. on osutunud õigeks.
XIX sajandi Piibli kriitikud olid teinud järelduse, et Joosua ja Kohtumõistjate raamatud on kirjutatud palju hilisemal ajajärgul, kuna neis räägitakse rauast, sest üldiselt usuti, et rauda ei tuntud enne XII sajandit e.m.a. Tutanhamoni haualeid aga lükkas need oletused ekslikena ümber. Piiblimaades on näiteks hetiitide aladel sooritatud kaevamistöödega ühenduses tulnud päevavalgele mitmeid teisigi rauast esemeid, nagu eelpool mainitud, mis kinnitavad Piibli jutustuste tõesust. Kuigi oma väärtuselt ei saa raudesemeid võrrelda kuld- ja hõbeehetega, on nad Piibli uurijatele teatud mõttes tähtsamadki kui Kairo muuseumis turistide imetlusobjektideks olevad kullast aarded.
Käik Kairo muuseumi
Kairo muuseumi külastaja võib näha suurt kolme ja poole meetri kõrgust graniidist mälestusmärki vaarao Merneptahi ajast, XIII sajandist e.m.a. mälestusmärgil jutustab vaarao oma vaenlastest, muu hulgas võidust liibüalaste ja iisraeliitide üle. Kui kuulus arheoloog sir W. M. Petrie leidis XX sajani algul selle mälestusmärgi, tõlkis egüptoloog Spiegelberg sellel oleva kirjutise, kui sammas oli alles poolenisti maa sees. Kiviplaat oli maa sees nõnda, et Merneptahi tekst asetses just maa-aluses osas. Maa õõnestati kivi alt ja Spiegelberg roomas tekkinud süvendisse ja luges teksti selili lamades.
Tulnud süvendist välja, kirjeldas ta nähtut Petriele nii: “Tekstis esineb süürlaste linnade nimesid ja nende hulgas üks nimi Isirar, mida ma ei tunne.” Nimi “Isirar” oli kirjutatud hieroglüüfides. Petrie tõlkis kohe selle nime “Iisraeliks”. Ta ütles oma abilistele, et see kivi saab kuulsamaks kõigist teistest muinasleidudest. Tänapäeval tuntakse seda mälestusmärki “Iisraeli kivi” nime all.
Tekst on kivile graveeritud XIII sajandi lõpul e.m.a. ja see on üks varasematest algupärastest “dokumentidest”, kus mainitakse nime “Iisrael”. See toob huvitavat valgust Iisraeli, selle Jumalast “valitud” rahva, ajaloole. Kõikide rahvaste ja maade järel on märk, mis tähendab “võõras maa”. Aga hieroglüüfides nime “Iisrael” järel on kujutatud istuvat meest ja naist ning mingit osutavat märki. Muinasteksti koostaja ei saanud kasutada “Iisraeli” kohta ainult märki “võõras maa”. See viitab olukorrale, milles iisraeliidid elasid kohtumõistjate ajajärgul. Vaarao Merneptah valitses nimelt ajal, mida Iisraeli ajaloos kutsutakse kohtumõistjate ajaks. Just sellel ajal tegi vaarao Merneptah sõjaretke Palestiinasse. Iisraeliidid ei olnud tol ajal ühtne riik, vaid elasid rändkarjakasvatajatena.
Järelikult see mälestuskivi kummutab oletuse, et Ramses II oli olnud orjastaja-vaarao ja tema poeg Merneptah Iisraeli Egiptusest lahkumise aegne valitseja. Viimane valitses ainult mõne aasta ega võinud järelikult teha muististes kirjeldatud sõjaretki Geserti ja Askeloni Palestiinas, kui iisraellased oleksid lahkunud tema ajal ja rännanud 40 aastat kõrbes enne Kaanani saabumist. Kuid selle asemel võtame omaks Piiblis mainitud 1. Kuningate 6:1, kus nimetatakse et Egiptusest lahkumine toimus 480 aastat enne Saalomoni valitsemisaega, saame Egiptusest lahkumise ajaks XV sajandi e.m.a. Selliselt ei ole raske kooskõlastada Piibli jutustust ajalooliselt ja kronoloogiliselt selle XIII sajandist e.m.a. pärit oleva “Iisraeli” mainiva mälestuskirjutisega. Egiptusest leitud El-Amarna kirjad annavad lisakinnitust Piiblis esitatud väljaviimise momendile. Keegi Kaanani vürstidest esitas vaaraole abipalve, kuna tema maale oli tungimas habirunimeline rahvas. See oli heebrealaste nimetus Joosua ajal. Kirja aeg on täielikus kooskõlas 1. Kn. 6,1 mainitud ajaga ning Merneptahi “iisraeli kivis” esitatud iisraeli puudutava sündmusega. Nii kinnitavad arheoloogilised leiud Piibli ajaloo usaldatavust.
Siinai kirjutis ja Mooses
Kairo muuseumis on osakond, kus näiliselt tagasihoidlikud jämedalt raiutud joonkirjutisi sisaldavad kiviskulptuurid köidavad mõningate muuseumikülastajate tähelepanu. Need pruunid kivid leiti Siinai poolsaarel asuvast vanast vasekaevandusest. Kui Flinders Petrie need enam kui viiskümmend aastat tagasi leidis, ei osanud ta neile kuigi suurt väärtust omistada. Kuulus egüptoloog Alan Gardiner oli esimene, kes oli võimeline neid kirjutisi tõlkima. Tuntud arheoloogid nagu Cowly, Sethe, Albright ja mõned teisedki on hiljem oma uurimustega kaasa aidanud selleks, et nendes kivides peituvate kirjutiste saladus paljastati. Kuigi kirjutised ei ole pikad ja nende ajalooline väärtus pole eriti tähelepanuväärne, on neil siiski küllalt suur tähtsus. Need on ilmekad näited kõige varasematest üritustest kasutamiskõlbliku foneetilise kirjaviisi arendamiseks. Mõned Siinai kaevandustes töötavaist palestiinlastest olid õppinud oma egiptlastest isandatelt kirjaoskuse algeid. Kellelgi neist pidi tekkima mõte, et egiptlaste poolt kasutatud piltmärgid tähendavad teatud häälikuid. Egiptlaste “vett” märgistav hieroglüüf on lainetav joon. Too esimene foneetilist kirjaviisi üritav “sulemees” kasutas seda märki “M” väljendamiseks oma semiidi keele sõnas “Majam”, mis tähendab “vesi”. Nõnda sündisid tähemärgid. See leid osutus esimeseks kirjaoskuse arengut puudutavaks leiuks. Aegade möödudes on foneetilist kirjaviisi parandatud, muuseas foiniiklaste hulgas, kuid midagi paremat ei ole sest saadik avastatud. Siin on kreeka, ladina ja läänemaade keelte foneetilise kirjaviisi lähtekoht. Meiegi “M” täht on Siinai kirjutise lühendatud lainejoon. Foneetilise kirjaviisi avastamine ulatub sellesse aega, kui Mooses põgenes Egiptusest Siinai ümbruskonda ehk Midjani maale. Tõenäoliselt tutvus ta selle kirjaviisiga. Võib-olla ta ka mõistis, et tulevikus ei ole lugemine ainult haritute eesõigus, vaid osutub võimalikuks ka tavalisele inimesele.
Mõned uurijad on kindlad, et Mooses on kirjutanud osa Pentateuhist (viis Moosese raamatut) oma maapaguluse ajal Midjani maal. See sobib ka kokku Moosese kirjaoskust puudutava juutide pärimusteatega. Järelikult, kui Mooses, meie Piibli esimene kirjutaja, sai inspiratsiooni kirjutada selle maailma kõige varajasemast ajaloost, tundis ta kirjutusviisi, mis kõige paremini sobis kokku selle eesmärgiga.
Kommenteerimine on suletud.