Usk ja elu: 3. Palve

Usk ja elu on veebikursus, milles kutsume sind avastama ühte erilist lugu. Sinu lugu ja seda, kuidas see on osaks Jumala loost.

Usk ja elu 9. mai 2020

Palve

Suhtlemisvajadus on üks olulisematest ja põhilisematest inimlikest vajadustest, mis meisse on istutatud. Üksikvangistus on kõige rängemaid vangistuse ja karistuse viise just sellepärast, et see võtab inimeselt võimaluse teistega suhelda. Räägitakse, et kui vastsündinud lapsi süles ei hoita ja neid füüsilisest kontaktist ilma jäetakse, siis nad võivad surra. On ilmselge, et ilma suheteta on keeruline inimeseks jääda ja täisväärtuslikku elu elada. „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ (1. Moosese 2:18) on esimene asi, mille Jumal maailma loomise juures mitteheaks ehk halvaks kuulutas. Meid on loodud sotsiaalseteks, suhtlevateks olenditeks. Selline oli Jumala algne plaan.

Mida enam juurdub inimeses arusaamine tähendusrikkast elust ja Jumala osast selles, seda loomulikum on, et inimene soovib Jumalaga ise ja otse suhelda. Vaid Looja teab oma loodud olendite iga nüanssi ning nii on iseenesestmõistetav, et sügavale inimese südamesse on peidetud igatsus oma Loojat isiklikult tundma õppida. Kas see on võimalik? Kui jah, siis mida Jumalaga suhtlemise juures meeles pidada?

Maailmas on olnud ja on praegugi suur hulk inimesi, kes on leidnud, et Jumalaga suhtlemine palve kaudu pole mitte ainult võimalik, vaid lausa eluliselt tähtis. Palve ehk Jumalaga rääkimine on üks kristliku usu alustaladest. Sest kuidas muidu saakski hoomata ja mõista oma elu mõtet ja igapäevaselt Jumala tegutsemist märgata, kui ei oleks võimalik Jumalaga suhelda! Ja see suhtlemine ei ole vaid ühesuunaline tänav, vaid kahesuunaline – see tähendab, et Jumalaga on võimalik rääkida ja samavõrra on võimalik Teda ka kuulda. Piibli järgi on Jumal selline, et Ta lausa ootab, et Temaga suheldaks – nii on Jumalgi sotsiaalne ja suhtlemisele orienteeritud olevus. Vaatame nüüd koos üle Jumalaga suhtlemise ja Tema kuulmise põhilised tahud. Ja seda ikka selleks, et oleks võimalik palve kohe praktikasse panna ja Jumalaga rääkimisest ning Tema kuulamisest oma elu loomulik osa kujundada.

Mõtle järele

Kõige olulisem vormiline asi palve juures on see, et sel ei olegi ühte kindlaksmääratud vormi. Palve on mõeldud olema orgaaniline ja siiras suhtlus, samasugune, nagu on suhtlus heade sõprade vahel. Piiblis on kirjas palju palveid ja nende põhjal võib öelda, et Jumala poole võib pöörduda igasuguses olukorras ja igasuguses meeleseisundis, kasutades sõnu, mis südamest loomulikult esile kerkivad. Kõige olulisemaks palveraamatuks on Piiblis Psalmide raamat, mis ongi tegelikult tuhandeid aastaid vana palve- ja lauluraamat. Selle raamatu kohta on öeldud, et see katab kogu inimkogemuse ja –tunnete spektri, seega on seal igaks elujuhtumiks üks palve, mida võib paremate sõnade puudumisel julgelt kasutada. Seal on kõike suurimast rõõmust sügavaima ahastuseni. Mitte ükski olukord ei ole liiga ekstreemne või liiga isiklik, et seda ei võiks Jumalaga jagada. Nii et kui sa tunned, et vajad alustuseks toeks kellegi teise sõnu, et Jumala poole pöörduda, siis ava Psalmide raamat! Kui tunned, et tahad Tema poole pöörduda oma sõnadega, tee seda julgelt!

Loe psalmid 13 ja 92. Millistes olukordades on neid palveid palutud? Millise tunde need vanad palved sinus tekitavad?

Ühe toreda juhendi palvetamiseks leiame Filippi 4:6. Mida siin palve erinevate osade kohta öeldakse?

Tänu toomine ja palumine on palve olulised osad. Mida sügavamaks muutub kogemus Jumalaga ja mida suuremaks omavaheline usaldus, seda enam suudavad inimesed olla tänulikud igas eluolukorras. Ühtlasi julgustab Filippi kirja autor kõiki oma raskusi, muresid ja soove Jumalaga jagama. Sama mõtet väljendab ka üks teine Uue Testamendi autor – Jaakobuse 5:13. Loe seegi tekst.

Kui me oleme mingit olukorda või probleemi palves Jumalaga jaganud, siis võime ka Temalt vastust oodata. Millisel viisil Jumal vastab? Vahel avaldub Tema vastus neissamades olukordades, mille pärast oleme palvetanud. Läheb vaid tarvis kannatlikkust ja tähelepanelikkust, et näha, kuidas Jumal tegutseb ja olukordi lahendab. Kui näed lahendust, ära unusta selle eest Jumalat tänada! Kui lahendust ei paista, jätka palvetamist ning ühtlasi palu endale usaldust ja meelekindlust, et võiksid olla rahul ka vastusega, mida sa ei oota.

Teiseks võib juhtuda, et Jumal annab meile vastuse mingi Piibli jutustuse või põhimõtte kaudu. Piiblisse on kirja pandud lugematul hulgal nõuandeid ja juhiseid, mille kaudu võib Jumal meid suunata ja meile vastata. Selleks, et Jumal saaks seda teha, on muidugi tarvis Piibel lahti teha, seda lugeda ja sealseid juhiseid tundma õppida. Enne kui avad Piibli, palu Jumalat, et Ta juhataks sind loetu kaudu ja vajadusel annaks sulle piibliteksti kaudu vajaliku vastuse.

Jumal võib meiega rääkida ka meie südametunnistuse kaudu. Südametunnistus on nagu sisemine kompass või vaikne hääl, mis (kui seda ei ole teadlikult nõrgestatud) võib meile teada anda, mis on õige ja mis on vale. Sellest võib meile otsuse langetamise hetkedel palju kasu olla. Lisaks õpetab Jumal meile olulisi asju ning kõnetab meid looduse või teiste inimeste kaudu. Psalm 19 algab sõnadega: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust.“ (Psalm 19:2–3) Vahel on kõige paremaks viisiks Jumala häält kuulda põgeneda looduse vaikusesse ning lasta oma meelel rahuneda. Olles eemal kõikidest segavatest asjadest, on lihtsam Jumalaga suhelda.

Neid viise, kuidas Jumal meile vastab, võib olla veelgi. Kõige olulisem on Jumalaga suhtlemise juures soov omada Jumalaga igapäevast suhet ning valmisolek panna tähele Tema vastuseid.

Palve.

Jumal, õpeta mind endaga suhtlema. Ma soovin, et meist saaksid sõbrad ja lahutamatud kaaslased. Olgu minu palved Sulle vastuvõetavad ja kui Sa minuga räägid, õpeta mind end kuulma ja Su sõnade järgi tegutsema. Aamen.

Tsitaat:

„Mu Issand Jumal,
mul ei ole aimugi, kuhu ma teel olen.
Ma ei näe enda ees looklevat teed.
Ma ei tea kindlalt, kus see tee lõpeb.

Ma ei tunne iseennastki eriti hästi
ja see, et ma arvan end järgivat Sinu tahet,
ei tähenda, et ma seda päriselt teen.
Aga ma usun, et mu soov Su meele järele olla
ongi Sulle päriselt meele järele.

Ja ma loodan, et kõiges, mida ma teen, on kirge.
Ma loodan, et ma ei tee kunagi midagi ilma selle kireta.
Ja ma tean, et kui ma nii elan, siis Sa juhid mind õigele rajale,
kuigi ma ise ei pruugi sellest arugi saada.

Seepärast usaldan Sind alati, hoolimata sellest,
et ma tundun olevat eksinud ja surma varjus.
Ma ei karda, sest Sina oled alati minuga,
ja Sa ei jäta mind kunagi üksinda oma hädadega silmitsi seisma.“

  • Thomas Merton