Piiblilugu 23.05 – Kannatlikult oodates?

Jumala perekonna liikmed ootavad üheskoos kannatlikult Teda.

Lastele

Sõnum: Jumala perekonna liikmed ootavad üheskoos kannatlikult Teda.

Meelespeetav salm: Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Galaatlastele 6:9

Tere, poisid ja tüdrukud! Kas sina oled kunagi pidanud toas olema, sest vihma sajab? Ja sajab kohe mitu päeva järjest. Ja kui see sadu ükskord otsa sai, siis pidid toas olema, sest õues on liiga porine? Võib-olla oled sa kuulnud väljendit “salongipalavik”? See on see, mis juhtub siis, kui inimesed on pikka aega toas kinni. Nad muutuvad rahutuks ja ärrituvad kergesti. Nad tahavad midagi teha ja näha – ükskõik mida. Noal ja tema perekonnal pidi olema maailma kõige hullem “salongipalavik”.

Ootamise aeg algas siis, kui Noa ja tema perekond ja kõik loomad laeva läksid. Jumal saatis ingli laeva ust sulgema. Siis ootasid nad laevas seitse päeva, kuid midagi ei juhtunud. Kuid kui juhtuma hakkas, siis juhtus vägagi palju! Piibel ütleb, et siis “puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti.” (1. Moosese 7:11). Vett langes alla taevast ja purskas välja maa seest!

Laevas oli palju tegemist. Enamjaolt tuli loomi rahustada, toita ja nende järelt koristada. Osa sellest tööst ei olnud üldse kerge, sest seda tuli teha laevas, mis veeuputuse sees üles-alla hüples. See ei olnud ka kõige puhtam ja vist ka ei lõhnanud kõige paremini.

Jumal oli tõotanud Noale, et ta kaitseb teda veeuputuse ajal laevas ja seda ta ka tegi. Tema inglid kaitsesid laeva ümber minemast ja uppumast.

Viimaks, pärast 40 päeva sai vihmasadu läbi. Noa ja teised pereliikmed mõtlesid kindlasti, et millal nad võivad küll laevast välja minna. Kuid tuul puhus ja lained ujutasid laeva veel viis kuud. Siis juhtis Jumal laeva kõrgete mägede juurde ja pani tuule puhuma, et veeuputuse veed ära kuivatada Kaks ja pool kuud pärast seda võisid Noa ja teised näha laeva lähedal mäetippe.

Nüüdseks olid nad laevas olnud umbes kaheksa kuud. Nad pidid olema väga väsinud sellest igapäevasest loomade toitmisest ja sõnniku kühveldamisest. Kuid nad tegid seda ikkagi – ja ootasid. “Millal me küll ükskord võime siit laevast välja minna ja kuiva maad näha ja katsuda?” küsisid nad üksteiselt.

“Jumal näitab meile,“ ütles Noa neile ilmselt korduvalt.

Viimaks, selleks, et näha, kui kuiv maa on, lasi Noa kaarna laevast välja. Kaaren lendas edasi ja tagasi, kuid tuli laeva, sest sobivat paika ei olnud.

Hiljem lasi Noa välja tuvi. Ka see tuli tagasi laeva, sest ei leidnud kohta maandumiseks. Nädala pärast saatis Noa uuesti tuvi välja. Seekord tuli ta tagasi värske oliivipuu lehega. Ja veel nädala pärast sai tuvi uuesti proovida. Seekord ei tulnud ta tagasi ning Noa mõtles, et varsti saavad nad laevast välja!

Kuid kuigi tuvi oli leidnud endale sobiliku paiga, oli maa inimeste jaoks ikka veel liiga märg. Jumal teadis seda. Ja seetõttu ei saatnud ta inglit laeva ust veel avama. Noa ja tema pere ootasid veel kaks kuud! Need olid päevad täis tööd, sest kõiki ülesandeid tuli ju ikka täita.

Laevas ei olnud üleliigset ruumi. Noal ja tema perekonnal oli palju tööd ning neil oli hea meel, et nad olid laeva tulnud. Neil oli hea meel sellest, et nad olid koos ja et nad sõltusid üksteisest.

Noa ja tema perekond pidid ootama päris kaua, enne kui Jumala tõotus saaks täidetud. Ka meie ootame Jumala tõotuse täitumist. Paulus kirjutab filiplastele: “Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat –
Issandat Jeesust Kristust” (Filiplastele 3:20). Tundub, et me oleme päris kaua oodanud, eks?

Jumal on andnud meile perekonna ja krislastest sõbrad, et meil oleks lihtsam oodata. Ta on andnud meile ka ootamise ajal töö, mida me saame teha. Ta tahab, et me jagaksime häid sõnumeid. Julgustagem üksteist ja töötagem koos, kui me ootame Jumala tõotuse täitumist.